Pärtel Relve
“Kusagil teismelise koolipoisina hakkas mind vaevama aastaringne nohu. Sai igasugu lahendusi proovitud, aga lahti sellest ei saanud. Kuulutasin siis klassivendadele, et kui kooli lõpetan, lähen meditsiini õppima, et nohule ravim leida.
Aastaid hiljem olin apteeker valmis, aga nohust polnud ikka jagu saanud. Igasugune looduslik jamps kippus olema kasutu ja tugevatoimelised ravimid tekitasid pikal kasutamisel ebamugavaid kõrvaltoimeid.
Harjusin pideva nohuga lihtsalt ära. Kui mu nohu aga juba teist korda järjest ägedaks põskkoopapõletikuks tüsistus, sain aru, et pean edasi otsima. Mõlemad põskkoopa põletikud kulgesid raskelt ja tõid kaasa mitu nädalat töövõimetuks tegevat palavikku ja peavalusid.
Mul on üldiselt põhimõte, et ma ei reklaami tervishoiutöötajana konkreetseid tooteid. Kui olen avalikult tervisenõu andnud, näiteks kaamera ees, on minu tingimuseks olnud, et kindlate preparaatide pilte või nimesid ei kasuta.
Capsteri jaoks teen erandi. Pärast ca kümmet aastat otsimist, oli Capster see, mis aitas. Ja see pole isegi ravim. Hommikune ninaloputus Capsteriga on meie kodus nüüd juba poolteist aastat rutiinse hügieeni osa. Selle ära jätmine tundub sama imelik mõte nagu hambapesu ära jätmine. Ma ei saa öelda, et mul enam üldse salvrätte vaja ei lähe, aga sellist paksu, tatist nohu, millega enne iga kuu või paari tagant maadlesin, pole mul Capsteri kasutuselevötust tõesti ainsatki korda olnud.
Igasugused tervisetooted, mis ravimiregistrisse ei kuulu, kipuvad üldiselt imeasju kokku lubama. Minu lugupidamine Capsterile, et nemad sellest hoiduvad. Nende infokirjades toodud väidetele on alati lisatud viited tõsiseltvõetavatele teaduslikele allikatele ja nende suhtlusstiil on vähem nagu teleturg (“aitab alati kõige vastu!”) ja rohkem nagu päris meditsiinijutt (“avaldab tõendatult ninafunktsioonile soodsat mõju”).
Isiklikult olen praegu uuesti ülikoolis järgmist eriala õppimas. Naljaga pooleks võib öelda, et meditsiini osas sain tänu Capsterile oma missiooni täidetud.”